Eesti luule / Estonian poetry

[aaakknu]

This is the thread where we can share our favourite Estonian poetry.

This is probably my most favourite one.

Kuigi on nii palju lilli...
Artur Alliksaar

Öösel nägin und ja unes meenus mulle miski.
Aastate eest ühel kevadel olin metsas.
Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased.
Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
Ta silmad olid täis ilmset poolehoidu, sellist, mida pilk võib väljendada paremini kui sõna.
Lootus ja argus heitlesid ta laugude all.
Vastastikune meeldimus täitis meid mõlemaid imeliku hirmuga.
Meie tumm vestlus kestis päikese loojanguni.
Ma ei julgenud talle ligineda, kartes tallata teisi õisi.
Ma ei tihanud teda puudutada, sest kartsin, et võib murduda ta pilk.
Ah, kuidas tahtnuksin olla lill ja kasvada ta kõrval!
Võib-olla soovinuks temagi olla inimene ja tunda inimihade valulist veetlust.
Õhtuni lebasin liikumatult, juhm õnnest.
Siis saabus pimedus ja kattis kõik oma vaibaga.
Lahkusin lillest ja ta suri mu mälus.

Öösel nägin und.
Unes sündis ta uuesti.
Ta vaatas mind vaikides.
Tal olid mu enese silmad.
Unenägu ütles, et ülane õitseb veel.
Käin metsas igal kevadisel jõudepäeval.
Otsin lagendikku ja lille.
Tahan kaasa võtta oma armastatut.
Otsin hoolega, süda täis painajalikku pinget.
Ma ei leia oma lemmikut enam kusagilt.
Olen ta kaotanud ja kaotan vist varsti ka lootuse.
Oh, et ma poleks teda tookord kohanud!
Oh, et see unenägu oleks mind säästnud!
Igakordsel siirdumisel metsa tundub mulle siiski, nagu oleks too ammune kevad ikka alles ees.

[Linguaphile]

Muusika
Juhan Liiv

Kuskil peab alguskokkukõla olema,
kuskil suures looduses, varjul.
On tema vägevas laotuses,
täheringide kauguses,
on tema päikese sära sees,
lillekeses, metsakohinas,
emakõne südamemuusikas
või silmavees -
kuskil peab surematus olema,
kuskil alguskokkukõla leitama:
kust oleks muidu inimese rinda
saanud ta - muusika?



Koidul on kõnesid palju
Juhan Liiv

Koidul on kõnesid palju,
tähtedel tarkusi tuhandeid,
tuuledes haigusel' rohtu,
lilledes hädalal' ohtu,
südamele magusaid sidemeid,
mälestusepidemeid:
kellel nii palju on aitajaid veel -
inime, miks kalk sul meel?

[Linguaphile]

Mees pole pikem kübarast
Juhan Liiv

Mees pole pikem kübarast
härg viimsest naelast raskem,
ei rahvus parem rahvusest -
mis on nad, olla laskem!



Minu erakond
Juhan Liiv

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel taeb, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.
Nii järelikult minu erakond on eesti keel.

[Linguaphile]

Sain kord Fidži saartelt piltpostkaardi
Jaan Kaplinski

Sain kord Fidži saartelt piltpostkaardi,
mis kujutas suhkrurookoristust.
Siis taipasingi,
et pole olemas midagi eksootilist.
Pole mingit vahet kartulivõtu vahel Mutiku aias
ja suhkruroolõikuse vahel Viti Levul.
Kõik on, nagu on, iseendas tavaline,
või õigupoolest ei tavaline ega imelik.
Kauged maad ja võõrad rahvad on unenägu,
uni lahtiste silmadega,
millest mõni eluaeg ei ärka.
Luulega on niisamuti - eemalolija meelest
on ta midagi erilist, salapärast, pidulikku.
Oh ei, luule (resp. luuletaja) on niisama vähe
eriline kui suhkruroopõld või kartulimaa.
Luule on nagu saepuru, mis tuleb sae alt,
või pehmed kollakad höövlilaastud.
Luule on nagu õhtune kätepesemine
või puhas taskurätt, mida kadunud tädi
mulle kunagi ei unustanud kaasa anda.